Minu lugu  ·  23. august 2026

Ilutegijast veebitegijaks: kuidas 18 aastat ilumaailmas õpetas mind kodulehti tegema

Kui ma ütlen, et olen ilutegija, kes teeb nüüd kodulehti, tundub see enamikule inimestele kahe täiesti erineva maailmana. Ühes on värvid, näod ja käed. Teises koodiread ja serverid. Mis neil ühist saab olla?

Tegelikult rohkem, kui esmapilgul arvata oskaks. Ja sellest ma tahangi rääkida.

Ilutegija ei tee ainult ilu

Olen ilumaailmas tegutsenud üle 18 aasta. See on pikk aeg ja selle jooksul olen aru saanud ühest olulisest asjast: ilutegija ei loo ainult ilu. Ilutegija on korraga nagu kümme inimest ühes.

Sa oled psühholoog, sest klient istub su tooli ja räägib sulle asju, mida ta ei räägi kellelegi teisele. Sa oled meelelahutaja, sest need paar tundi peavad mööduma nii, et klient lahkub parema tujuga, kui ta tuli. Sa oled koristaja ja hügieenispetsialist, sest puhtus ei ole valikuline, vaid töö alus. Sa oled ettevõtja, mis tähendab, et oled ühtlasi oma turundaja ja raamatupidaja. Ja kõige selle kõrval teed sa veel oma päris tööd, olgu selleks küüned, ripsmed, juuksed või jumestus, ning pead seda tegema nii hästi, et klient tahab tagasi tulla.

Sest ilumaailm on karm. See on ülitiheda konkurentsiga valdkond, kus jutud levivad kiiremini kui tuul. Kui sa kuskil maha jääd, kui kvaliteet kõigub või kui klient ei tunne end märgatuna, siis ta ei ütle sulle enamasti midagi. Ta lihtsalt ei tule tagasi. Ja räägib oma kogemusest edasi.

Nende aastatega olen õppinud üht oskust paremini kui ühtegi teist: kliendi tunnetamist.

Mõistmist, mida ta tegelikult tahab. Kuidas see sobitub tema olemuse ja vajadustega.

Kuidas luua see hetk, mil ta vaatab peeglisse ja ütleb: „Vau.“ Sest ilma selle vau-efektita ei oleks ma oma töös hea. Ja siis ma kaotaksin kliendid.

Veebimaailmas kehtib täpselt sama loogika

Olen veebimaailmas alles uustulnuk, seda ma ei varja. Aga mida rohkem ma kodulehti teen, seda selgemaks saab, et siin kehtib täpselt sama loogika nagu ilutooli juures.

Tuleb tunnetada kliendi vajadusi. Mitte küsida ainult: „Mis värvi sa tahad?“ või „Pane logo siia“, vaid mõelda läbi, mida tema äri tegelikult vajab, et tööle hakata.

Üks näide. Tegin hiljuti kodulehe ühele siseviimistlusettevõttele. Juba enne, kui klient ise jõudis midagi soovida, sain aru, et sellisel ettevõttel oleks tohutult kasu kalkulaatorist, mille abil saab potentsiaalne klient kohe ise oma tööde umbkaudse maksumuse välja arvutada.

Panin selle lehele.

Kaks päeva pärast lehe valmimist kirjutas klient mulle, et esimene hinnapäring tuli läbi kalkulaatori ja ta on nii õnnelik. Vot see ongi vau-efekt, lihtsalt uues kohas. Mitte minu rõõm ilusast lehest, vaid kliendi rõõm sellest, et tema äri hakkas tööle.

Vastutus on nüüd suurem

Ühte asja olen selle teekonna jooksul eriti selgelt tunnetanud: vastutus on nüüd hoopis suurem.

Ilutegijana vastutasin ühe inimese eest, kes minu toolis istus. Tegin hea töö ja ta läks rahulolevana ära. Veebitegijana vastutan ma kellegi teise äri eest. Kui ma teen lehe, mis ei tööta, ei jää rahulolemata mitte ainult üks klient, vaid ettevõtja võib kaotada kliente, keda ta ise ei jõuagi näha, sest nad ei jõudnud temani.

Sellepärast ei mõtle ma endast enam ainult kui lehe tegijast. Ma mõtlen endast kui äripartnerist, kelle ülesanne on aidata kellelgi oma äri paremaks muuta. Mõnikord tähendab see automaatset süsteemi, mis võtab ettevõtjalt osa tööst enda peale: veebibroneeringut, mis täidab kalendri ka siis, kui omanik magab. Nutikat päringuvormi, mis toob õiged kliendid kohale. Või e-poodi, mis müüb ööpäev läbi, ka siis, kui füüsiline pood on suletud.

Kõige ilusam leht on kasutu, kui keegi seda ei leia

Ja siit jõuan asjani, mis on minu meelest ettevõtjate kõige suurem ja nähtamatum probleem.

Paljudel on koduleht olemas. Aga kui sa lähed Google’isse ja otsid seda teenust, mida nad pakuvad, siis neid lihtsalt ei ole kuskil näha. Leht on tehtud, raha on kulutatud, aga keegi ei leia seda üles. Ja leht, mida keegi ei leia, ei täida oma eesmärki, ükskõik kui ilus see on.

SEO ehk otsingumootorites leitavus on valdkond, kus ma ise pidevalt edasi arenen ja näen juba päris häid tulemusi. Olen seadnud endale eesmärgi luua igale ettevõttele koduleht, mis on talle päriselt kasulik ja mille klient ka otsingust üles leiab. Need kaks asja peavad käima käsikäes. Kasulik leht, mida ei leita, ja leitav leht, mis ei müü, on mõlemad vaid pooleldi tehtud töö.

„Aga kas ilutegija ikka saab tehnikaga hakkama?“

Tean, mida mõni praegu mõtleb. Et ilutegija ja keerulised arvutilahendused, kas need ikka sobivad kokku?

Arvatakse, et ei sobi. Mina olen elav tõestus, et sobivad küll. Arvutid meeldisid mulle juba lapsena ja tänaseks olen palju juurde õppinud. Muidugi ei sobi see igaühele, nii nagu iga amet ei sobi igaühele. Aga eeldus, et ilumaailmast tulnud inimene ei suuda tehnilist poolt selgeks saada, ei pea minu puhul lihtsalt paika.

Ja siin tuleb mängu veel üks asi: visuaalne silm. Enamikul ilutegijatel on hea visuaalne tunnetus, see on meie töö loomulik osa. See tähendab, et ma ei tee lihtsalt lehte, mis tehniliselt toimib. Ma teen lehe, mis on ka ilus ja kus on hea olla.

Mu töö ei ole muutunud, ainult tööriist on uus

Kui ma kõik kokku võtan, siis tegelikult ei ole minu ülesanne üldse muutunud.

Ilutegijana oli mu töö tekitada kliendis vau-efekt. Veebitegijana on mu töö täpselt sama.

Vahe on ainult selles, et varem tegin seda käte ja värvidega, nüüd teen seda kodulehe abil. Eesmärk on sama: et klient lahkuks parema tunde ja parema tulemusega, kui ta tuli. Ja seda oskust ei õpi üheltki koolituselt. Seda õpib ainult siis, kui teenindad inimesi 18 aastat.